PRIA teeb kontrolle üha rohkem automatiseeritult ja taustal

Maaelu, põllumajanduse ja ettevõtluse arendamiseks maksis Eesti riik eelmisel aastal välja ligi 400 miljonit eurot, millest suurusjärgus 75% tuli Euroopa Liidu vahenditest. Summa on võrreldav sellega, kui iga Eesti elanik panustaks aastas vähemalt 220 eurot ühisesse arengufondi. Kui aga osa sellest rahast satub petturite kätte, ei jää tagajärjed ainult nende südametunnistusele – need kanduvad edasi kogu ühiskonnale.

Kui toetused makstakse välja alusetult, tuleb Eesti riigil need summad Euroopa Komisjonile tagasi maksta. Kui varem kattis Euroopa Liit 50% kahjudest, siis nüüd tuleb kogu summa katta riigil endal. See tähendab, et iga pettus viib raha välja otse meie kõigi rahakotist – nii ausa põllumehe kui õpetaja, arsti, ettevõtja või ükskõik millise muu ameti esindaja omast. 

Oleme pidevalt oma protsesse tõhustades ning riskide tuvastamist ja kontrollimist automatiseerides muutunud organisatsioonina järjest efektiivsemaks, muuhulgas kajastub see kliendile vahetult tajutavate kontrollide ja päringute tegemises. Võib jääda mulje, et PRIA kontrollib vähem ja nõudeid ei olegi vaja enam täita ning pettused ei tule välja. Tegelikult on aga meie kontrollid efektiivsemad kui kunagi varem ning me peame kliente nendega vähem tülitama. Seda ilmestab hästi ka PRIA poolt välja makstud toetuste ja PRIA teenistujate arvu suhe. 

Me ei ole nii rikas riik, et saaksime endale lubada miljoneid eurosid tagasimakseid, mis on tekkinud pettuste tõttu. Meie tugevus peitub nutikuses ja digivõimekuses. 

PRIA on juba rakendanud andmepõhiseid riskianalüüse, sündmuspõhiseid toetuseid ja koostööd õiguskaitseorganitega. Kuid lahendused ei piirdu PRIAga. Ministeeriumid arvestavad toetuste disainimisel pettuseriskidega, kaasavad kontrolli- ja analüüsiüksuseid juba meetmete väljatöötamisel. Et anda avalikkusele ülevaade pettustega seotud teemadest, jagame märtsi keskpaigast igal kolmapäeval PRIA Facebooki-kontol sissevaadet meie orbiidile sattuvate pettuste näidetest, sh soovitame, mida mitte teha või kuidas tegutseda nõuetekohaselt.

Me vajame uut mõttemustrit – nimetagem seda „aususe eestkõneleja kultuuriks“. Nagu kübermaailmas, kus turvaaugust teataja on kangelane, peaks ka toetuste maailmas aus ettevõtja, kes pettusest teada annab, olema tunnustatud. Mitte kaebaja, vaid süsteemi kaitseingel. See kultuur ei tähenda ainult kontrolli. See tähendab väärtust, mida me loome koos. Nagu liikluses, kus turvavöö kinnitamine ei ole ainult reegel, vaid harjumus, peab ka ausus toetuste maailmas olema norm, mitte erand.