Uudised

Mätiku talu sadakonnal lehmal on kõigil oma nimed ja piimaandi aitab suurendada sügamismasin.

Lihula kandi Mätiku talu toodab ametlikult tunnustatud mahepiima ja liha juba ligi kümme aastat. Mahetootmise miinuseks peab peremees Aivar Pikkmets asjaolu, et lõpptoodangut mahedana naljalt müüa ei saa. Näiteks maherosin on tavarosinast  tunduvalt kallim ning sellise hinnaga maherosinakohupiima naljalt keegi ei ostaks.
„Mis teha, inimesed on hinnatundlikud," mõistab Pikkmets ostjat.

Mahedat saab ka masinaga teha

Talu 350 hektaril laiuvad viljapõllud ja rohu- maad ning põhitoodanguks ongi peaasjalikult piim. Paratamatu kõrvalsaadusena vahel ka liha, kui vanu loomi või „praak"-mullikaid välja vahetatakse. Metsa ostis peremees lisaks - teadlikult selleks, et oleks omast käest ehitusmaterjali ja kütet võtta.
Mätiku hoov on traktoreid ja põllumasinaid täis. 17-aastane sinine MTZ-82 ehk Belarus vedanud veel 2009. aasta suvel vett ja virtsa, erinevalt samast kümnendist pärinevast punasest MTZ- 1025-st, mis suuri koormaid vedada enam ei suuda, vaid purustab laudas allapanu. Õuel on ka kaks rohelist John Deere'i traktorit - frontaallaaduriga 6520 ja esiaistega 6630. Väike mootoriga abiline Avant seisab laudas loomadele heina tõstmiseks.
„Vahel imestatakse, et mahedat saab nii tehniliselt teha.  Miskipärast arvatakse, et kui oled mahe, siis peab hanguga sõnnikut viskama," muigab peremees.
Mahevalik on tulnud omal ajal pigem intuitiivse kui teadliku otsusena. „Kui Kesk-Eestis on nii viljakad maad, et puistad aga etteantud väetised maha ja hea saak on garanteeritud, siis ääremaadel nii ei ole. Väeta või ära väeta, garanteeritud saaki ei saa. Ja kui juba nii on, et sama suur kulu väetisele, aga palju kehvem saak, siis oligi mõistlikum asja mahedalt ja õigesti teha. Eks mahepõldude pindalatoetus on ka suurem - ligi 1500 krooni hektarilt saan rohkem kui mittemahe peremees," põhjendab Aivar Pikkmets kunagist valikut.
Praegu on ta tehtud otsusega rahul ja peab mahepõllupidamist targaks ja ainuõigeks. Pindalatoetust  saab ta juba ligi miljon krooni aastas ning masinate ostmiseks on hankinud ka eurotoetusi. Näiteks Maaelu arengukavameetmetest saadud 486 00 krooni eest on ta Mätikule ostnud teraviljakülviku,  põlluharimise põimmasina, keskvaalutaja, sõnnikulaotaja ja rippes kaarutaja. Kokku on talu saanud PRIA abil erinevate meetmete alt investeeringutoetusi 1 442 423 krooni ning aastatel 2004-2009 enam kui viis ja pool miljonit  krooni looma- ja pindalatoetusi.

Igal loomal oma nimi

Vähe sellest, et mahetalus on vedamisel ja viskamisel masinad abiks, Mätiku laudas on lehmadel ka sügamismasin, mis peremehe hinnangul annab talle 500 lisapiimaliitrit lehma kohta aastas juurde. Masin maksvat ligi 25 000 krooni ja polevat tänapäeval enam mingi haruldus: „See on ikka igas  laudas, kus peremees

natuke loomadele mõtleb," arvab Pikkmets. Ta räägib, et kord läinud masin  k katki ja enne kui varuosa saabus, langes piimatoodang 100 liitrit päevas. „Meil tuleb aastas lehma  kohta 7500 liitrit piima, sellest 500 on sügamismasina ja 500 perenaise teene," teatab peremees  veendunult.

Mätiku perenaine Helga, kes ise siitkandist pärit, on pannud igale lehmale nime. Aga milleks lehmadele nimed, kui identifitseerimiseks on kõigil numbritega „kõrvarõngad"?
„Ega selle numbriga ju looma poole pöördu. Kui nime pole, siis suhtledki loomaga vähe või üldse  mitte. Nad reageerivad ka oma nimedele. Kui ma neid lüpsan, siis saan raamatust järele vaadata, kes  on ära käinud ja kes mitte. Kel käimata, seda ei pea lauta otsima minema, vaid hüüan nimepidi ukselt. Ja tuleb!" räägib perenaine. „Vahel panen nime mina, vahel tüdruk." Karmen - tema see tüdruk ongi - astub ligi ja räägib mulle õhinal: „Kui Lootuse nimeline lehm sai vasika, siis ma panin talle nimeks Lotte!"

Alustati vaid kolme lehmaga

Praegusesse tallu tuldi 1981. aastal vaid kolme lehmaga ning karja suurenedes ehitati laut, kuhu 2001. aasta sügisel kolis juba 30 lehma.
Edasi suurenes kari juba ise ja praegu müüakse tõumullikaid, sest lauda mõõtmed ei luba rohkem loomi pidada. „Meil on 50 poegivat looma, 25 sündivast lehmikust  müüme 15 maha ning 25 pullikut samuti. Eks see ole juba lisasissetulek," nendib Pikkmets.
Lisaks Aivarile ja Helgale on peres ka kuus last, kellest mitmed on oma elu sidunud põllumajandusega läbi õpingute või töökoha. Üks perepoegadest elab lausa siinsamas Oidrema külas ja töötab igapäevaselt isa  talus. Seega on Mätiku ettevõtmised innustanud ka nooremat põlvkonda, mis on tulevikku silmas pidades kindlasti oluline. Nii jätkuvad talu tööd ja tegemised omade kätes veel kaua.

Ilmunud 2009/2010 talvel PRIA trükises "Euroopast maale - 10 edulugu eurotoetuste kasutamisest Eestis". Tasuta trükist küsige PRIA maakondlikest büroodest või keskusest!