Lisatud: 19. august 2010

Viimati muudetud: 24. oktoober 2011

A A A
Prindi rss

Uudised

19Aug2010 Looduskaitsealadel käib hiline niitmistöö

 

Kui enamikul Eesti maa­inimestel on augusti al­guseks loomadele hein varutud, siis Soomaa rah­vuspargis ja Alam-Pedja looduskaitsealal on niit­mistöö veel pooleli.

Seal tohib traktoriga niitma ha­kata alles juulis, kui kaitsealustel niitudel ja luhtadel pesitse­vate kurvitsaliste pojad on pe­sast lahkunud. Rohunepp ja rukkirääk-need on paar näi­det lindudest, kes säärastes kohtades järglasi ilmale tavat­sevad tuua.

Kui Soomaal on lubatud traktoriga heinamaale minna 1. juulist, siis Alam-Pedjal al­gab niitmistöö 15. juulil.

«Jämedates joontes on meil praeguseks umbes pool heina tehtud,» ütles Alam-Pedja ala­de hooldusega tegeleva looduskaitseühingu Kotkas liige Jaak-Albert Metsoja.

Neid alasid, mille kohta on ühingul tänavu põllumajandu­se registrite ja informatsiooni ametiga maahooldustoetuse le­ping sõlmitud, on ligi 900 hek­tarit. Lisaks sellele on Kotkal plaanis taastada 300 hektarit luhtasid Emajõe paremal kal­dal, kuhu pole su­gugi lihtne ligi pää­seda.

Seni on ühingu masinad jõudnud ära niita Pedja jõe luhad ning Puurma­ni ja Jüriküla ümb­ruse. Järge ootavad Emajõe kaldad.

«Kevadel tun­dus, et Emajõe luh­tadele me sel aastal minna ei saa, ent kuivade ja kuuma­de ilmadega on vesi ikkagi nii palju alla läinud, et masinad pääsevad neile peale,» rääkis ühingu Kotkas juhataja Robert Oetjen. «Nii palju, kui emake loodus lubab, püüame neid ik­ka niita.»

Vanaks läinud hein ei toida

Ka Soomaal on paljud lu­had juba heinast puhtaks teh­tud, sest kohalikud talunikud katsuvad oma loomade sööda sealt võimalikult noorena kät­te saada. Heinateoga 1. juulini venitada pole neile kõigile üld­se meeltmööda.

«Vanasti niideti Soomaal heina alati varem, enne jaani­päeva, ja kõik linnud jäid ellu,» toriseb nii mõnigi talunik

Keskkonnaameti maahooldusspetsialisti Gunnar Seina sõnul olid aga siis inimeste kä­sutuses peamiselt hobuniidukid, mis liikusid kümneid kordi aeglasemalt kui tänapäevased traktorid. See jättis linnupoegadele võimaluse pakku vudida.

Talunike meelehärmist võib siiski aru saada, sest luha-niitudelt hilja tehtud hein on vähese toiteväärtusega. Loo­mad tuhnivad talvel selle laia­li ja jätavad puitunud angervaksavarred puutumata.

Seepärast tormavadki talu­nikud masinatega niitudele ko­he, kui 1. juuli on kätte jõudnud. Osa neist tegi tänavu heina ära nii kähku, et jäi mulje, nagu oleks see töö tellitud mõnelt keskööl ellu äratatud kratilt.

Ainus püsiv sissetulek

Samas leidub Soomaal ka neid, kel on toetusaluste maa­de niitmine augustis pooleli. Tipu küla Venesauna talu pe­renaine Ulvi Rosenberg kaaru-tas heina alles paar nädalat ta­gasi.

«Alustasin niitmist ikka juuli algul, aga siis tuli vahe­peal iga päev vihma, nii et see hein on mul siia kauaks maha jäänud. Katsun nüüd veel ko­ristada, niipalju kui saan,» lau­sus ta traktorilt hetkeks maha astudes. «Eks loomad söö selle heina ikka ära - nii halb see ka ei ole. On nähtud ka hulle­maid aegu, näiteks 1978. aastal olid hobused meil puhta põhu peal, mitte kõrtki heina ei ol­nud ette anda!»

Hein jääb Vene-saunal tegemata vaid sel juhul, kui ilmad on vihmased. Siis ujutab talu kül­je alt voolav Hallis­te jõgi heinamaad üle ja loomasööt tu­leb osta.

Praegu on Vene­sauna hingekirjas 12 looma: hobused ja üks lehm. Kitsas­tel jõeäärsetel hei­namaadel on Ulvi Rosenbergi niita üle paarikümne hektari.

Maahooldustoetus ongi praegu peamine sissetulek, millega kaugel metsatalus elav naine kindlalt arvestada saab.

«Võiksin rohkemgi niita, aga ei jõua. Kõige hullem on see, et heinamaad on kohuta­valt mättalised ja lõhuvad ma­sinaid. Kui need oleksid tasa­sed, mis siis viga oleks!» nen­dib ta.

Angervaks teeb meelepaha

Soomaal toimetava Georg Artma osaühing Trias Holding on rahvuspargis niitmistöid al­les alustamas. Seni tegid firma masinad heina hoopis mujalt, et rahvusparki toodud lihaveis­te jaoks talveks kvaliteetsemat sööta varuda.

«Soomaal on võimalik kor­ralikku heina teha ainult sealt, kust on juba aastakümneid nii­detud. Näiteks Läti luhal, kust mina niidan, kasvab praegu üksnes angervaks,» tõdeb Art­ma. « No millise näoga ma leh­male otsa vaatan, kui talle talv läbi nii kehva heina ette an­nan?!»

Samas on Artma märganud, et nendes koplites, kus veised kogu aeg rohtu söövad ja pin­nast tallavad, on tüütut anger­vaksa tunduvalt vähem.

«Järgmisel aastal üritan te­ha nii, et kõigepealt karjatan heinamaal loomi, siis niidan õi­gel ajal heina ära ja sügisel ajan karja uuesti peale, et ta angervaksa ma­ha tallaks. Siis saan ehk ka Soomaalt pa­remat talvesööta,» kõneleb ta.

Säärane mõtte­käik on igati õigus­tatud, sest lihaveis­te Soomaale toomi­se eesmärk oli ju eelkõige ikkagi see, et nood aitaksid hä­vitada rahvuspargi territooriumil kas­vavat biomassi. Pealegi tuleb osaühingul heina kehvast kva­liteedist hoolimata kogu lepingualune maa ikkagi ära niita.

Georg Artmal on praegu sa­dakond veist, kes Soomaa eri paigus karjamaadelt rohtu näsivad. Neist 21 on rendile võe­tud riigilt.

Keskkonnaameti maahooldusspetsialisti Gunnar Seina sõnul on Soomaal väärtuslik­ke niite 2000 hektari jagu. Hool­datakse neist umbes 600 hekta­rit, mis on niitmiskõlblikud. Selleks on sõlmitud leping kümmekonna kohaliku taluni­ku ja paari väljastpoolt tulnud ettevõtjaga.

Aasta-aastalt püütakse hooldatavat ala suurendada, freesides luhaniitude mättaid siledamaks ja tasandades nen­de pinda.

Loomad aitavad harida

Nii Soomaal kui Alam-Ped­jal soovitakse nende töödega taastada ja alles hoida luha-, lammi- ja puisniite, mis on paljude väärtuslike taime- ja linnuliiki­de elupaik. Kui va­nasti läks sellelt maalt kogutud hein talude loomakarja­de söögiks, siis tä­napäeval tuleb hooldajatel biomas­si kasutamiseks tei­si võimalusi leida. Gunnar Seina hinnangul pole biogaasijaama Soomaale rajada otstarbekas, sest heina kokkuveo peale kuluks nii suurel alal rohkem energiat, kui jaam hiljem toota suudaks. Et niitude hooldami­ne ennast siiski ära tasuma hakkaks, tõi keskkonnaamet kolm aastat tagasi Soomaale 74 lihaveist, kes anti rendile seitsmele soovijale. Lepingu koha­selt peavad rentnikud veised teatud aja jooksul riigile tagastama, kuid loomade järeltuli­jad võivad nad endale jätta.

«Proovime karjapidamist hoogustada, sest just loomad on need, kes jõudsasti kasvavast biomassist kõige rohkem lugu peavad,» märkis Gunnar Sein.

Heina pole kuskile panna

Alam-Pedjal tegutsev Ro­bert Oetjen tunnistas, et niide­tud heinale rakendust leida on luhtade hooldamise juures üks suuremaid probleeme. Mõni koorem läheb tänavu küll ho­busekasvatajatele, kuid suur osa heinapalle jääb lihtsalt seisma.

«Hiljuti hakkas Tallinna- Tartu maantee ääres tööle bio­gaasi katsejaam Sinine Konrad. Loodame, et sellest on meile abi,» kõneles Oetjen ning lisas: «Ka Ilmatsallu rajatakse suurt jaama, kus on plaanis Emajõe äärest niidetav hein ära kasutada.»

Looduskaitseühing Kotkas on uurinud ka mitut seadet, millega saaks heina ja silopalle suure jõudlusega purustada. «Hekseldatud heinal on roh­kem kasutusvõimalusi, näiteks saab seda segada teiste kütte-ainetega,» selgitas juhataja.

Et aga niisugused masinad on kallid, tuleb nende soetami­seks raha otsida.

«Hoiame mitu rauda tules ja otsime õiget teed. Ilmselt tu­leb olla paindlik-Alam-Ped­ja on ju väga suur ja ühte koh­ta ei ole võimalik kogu heina viia,» tõdes Robert Oerjen.

Kotkas on mõelnud sellele­gi, et Alam-Pedja territooriu­mile võiks elama tuua ühe vei­sekarja.

«Soomaa kogemus näitab, et põhimõtteliselt on säärasel alal võimalik loomi pidada,» tõdes Oetjen. «Meilgi võiks siin olla üks karjake, kes hool­daks Palupõhjast ülesvoolu asuvaid luhtasid ning sööks heina, mida me teistelt aladelt teeme. See muudaks meie et­tevõtmise tunduvalt mõistliku­maks.»

TÖÖPÕLD

Poollooduslike pindade hooldamine

  • Viljandimaa idaservas paiknevas Soomaa rahvuspargis hooldatakse tänavu umbes 600 hektari jagu niitmis-kõlblikku territooriumi.
  • Maakonna läänepiiril laiuval Alam-Pedja looduskaitse­alal niidetakse tänavu heina ligikaudu 900 hektaril.

Allikas: «Sakala»

 

Artikkel ilmus ajalehes Sakala, autor Liisi Seil, 19..08.2010.

 

Arvamuse bänner Infokeskus bronn-vaike