Lisatud: 16. veebruar 2009

Viimati muudetud: 16. veebruar 2009

A A A
Prindi rss

Uudised

16Veebr2009 Andres Kaldmäe - optimistlik vilja- ja veisekasvataja

(Sergo Selder, Oma Saar 5.sept.2008)

Käisime Laimjalas Mustlas Andres Kaldmäel külas kolmapäeval, pilvealusel päeval, mis näitas kord päikest, kord ähvardas taas suure vihmaga.

Tänavune aasta on eriti põllumeeste meelehärmiks olnud vahelduva tujuga. Kevad algas põuaga, siis kasvas korralik viljasaak, mis sügise poole aga pea lõppematu vihma alla jääb, nagu ka heinatöö, mis venis juuli lõpuni välja.

Õnneks oli esmaspäeval kuiv päev, mille Kaldmäe veetis vilja koristades. "Oli kõva päev," ütleb ta konkreetselt. Sellegipoolest ei jõudnud ta kõike koristatud, vaid poole oma sajast hektarist viljapõldudest.

Kaldmäe on siiski optimistliku ja rõõmsa olemisega ning võtab asju rahulikult. "Hädasid on kogu aeg, põud on juba tavaline asi," ütleb ta, aga lisab, et saakidel ei ole muidu viga. Tõsi ta on, et osa rukist on tänavu lamandunud. Mitte ainult vihma­de pärast, vaid ka lindude tõttu. Maha tambitud rukkipead hakkavad vihmaga idanema ja need ei kõlba koristamiseks.

Kümme aastat põllumees

Andres Kaldmäe on end täielikult põllumajandusele pühendanud kümme viimast aastat.

Ka varem tegeleti Kalda-Sandri talus vähesel määral loomadega, kuid seda põhitöö kõrvalt. "Nagu ikka kolhoosiperes, nii on kogu aeg olnud," nagu ta ütleb.

Praegu kasvab talu põldudel rukis, oder, suvinisu. On olnud ka rapsimõtteid, kuid see nõuaks juba eraldi lisainvesteeringuid ja aega.

Kaldmäe talus on mitmeid loomi. "Talu ümber koeri peab ikka olema." Kaldmäel on kaks. Kasse on üle kümne ja aias kireb kukk. Kunagi olid lambadki ning viimased küülikud närisid rohtu veel sel kevadel. Kõige rohkem on siiski veiseid. 150 pead kokku. Herefordi pulli tõi Andres oma karja 2000. aastal. Miks just selle tõu? "Ta on kõige rahulikum. Kui inimene on selline, siis loom ka," märgib ta.

Põllumajandus on suure riskiga ala. Selles mõttes on Andres targasti tegutsenud, et kui viljaga midagi juhtub, siis on tal võimalik loota veistele. Siiani on tegeletud vähesel määral ka piimatootmisega, kuid selle aasta lõpuks on plaan piimalehmadest loobuda.

"Piim paneb elu kinni," toob Andres põhjuseks. "Ma pean lüpsma hommikul ja õhtul kindlal kellaajal. Kui tahad üle mere minna, siis pead õhtuks tagasi olema," selgitab ta. Andres tahaks nüüd vahelduseks kuskil ära käia. Mitte niisama, aga kogemusi kogumas, vaatamas, kuidas mujal veiseid kasvatatakse. Siiani pole selleks aega olnud.

Lisaks soovib mees leida aega kodu korrastamiseks. Eriti praegusel ajal ei ole selleks mahti, kui tööpäevad kulgevad hommikul kuuest südaööni või kauemgi.

Üks lehm võib peresse siiski jääda, sest talu noorpere on harjunud oma piima jooma. See, mida koolipiimana pakutakse, ei olevat päris õige asi.

Toetused on abiks

Kui Kaldmäe neli aastat tagasi uue lauda ehituse lõpetas, oli piiriks seatud, et üle 150 veise talusse ei tule. Praegu on see piir käes ja elu hakkab paika loksuma. Suurema karja puhul muutuks karjatamine juba keeruliseks, sest maad ei ole piisavalt. Põllumaal ka ei tahaks karjatada.

Kui läänes on talupidamine põlvkondade viisi edasi läinud, siis meil tekkis järsku vajadus kõikvõimalike asjade järele, tehnikast hooneteni.

Kaldmäe talu ümbrus näib täis olevat erinevaid masinaid. Mitu traktorit, kärud, pallitajad, press, veneaegne kombain. Üks traktoritest on Valtra, tänavu investeeringutoetustega ostetud uus masin. Masinaid peab mitu olema, sest kiirel ajal on vaja samaaegselt vilja vedada, pressida ja laudas tööd teha.

Ka laut on SAPARDi toetusega valminud. 2004. aastal ehitatud laut vajas investeeringuks poolteist miljonit. Kaldmäe kahtleb, kas praegu enam sellise asja ette võtaks, sest laut valmis suure riski peal just sel hetkel, kui tööjõu ja ehitusmaterjalide hinnad tõusma hakkasid.

Kindel on, et investeeringutoetused on palju aidanud. Eesti põllumehed ei saavat küll nii suures osas toetust kui vanade Euroopa Liidu liikmesriikide omad, kuid abiks on EL-i toetused siinsetele olnud sellegipoolest.

Kõik Kalda-Sandri loomad lõpetavad Saaremaal, saarlaste toidulaual.

"Ma olen ise Saaremaalt ja praegu on hea koostöö siin, hea läbisaamine lihatööstusega."

Järgmisel aastal läheb seda rada 30 pulli.

Andres Kaldmäe ei kujuta ette, miks või kes teda aasta põllumehe nominendiks esitas. Kindel on, et ise ta ennast ei pakkunud ja tal on kehv tunne sellepärast, et osa tema meelest häid tegijaid ei ole kandidaadiks esitatud. Näiteks teraviljakasvataja Kaido Kirst. Esitatud kandidaatidest arvab ta, et Tõnu Post oleks kahtlemata aasta põllu­mehe tiitli vääriline. "Ma võin siin tegeleda saja asjaga, aga see on suur asi, panna töölised tööle. See on tõsine töö ikka," põhjendab ta.

Kaldmäe talus sulaseid ei ole ning töökäed on kõik oma perest. Abikaasa, kolm teismeeas last ning Andrese vendki on kõik asjasse pühendatud.

Üldiselt on Andres oma talu tegemistega rahul. "Aga lõpuni rahul ei saa kunagi olla, alati saab paremini," kordab ta vana tarkust.

 

 Ülevaade Andres Kaldmäele määratud toetustest

Arvamuse bänner Infokeskus bronn-vaike