Lisatud: 03. detsember 2009

Viimati muudetud: 03. detsember 2009

A A A
Prindi rss

Uudised

03Det2009 Miks põllumehed Toompeal mässavad? (Intervjuu Andres Oopkaupiga)

 

Piima ja vilja hinnad on lühike­se ajaga mitu korda kukkunud, peale selle tuleb sadadel talu­nikel lähiaastail esiisade tööst loobuda - see ajab vihale. Põllumajandusministeeriumi ase­kantsler Andres Oopkaup, tahtsin esi­algu küsida, et miks põllumehed mäs­savad, aga päris mässuks ei saa vist Toompea meeleavaldust nimetada?

Mäss see kindlasti ei ole, see oli suh­teliselt rahumeelne väljaastumine. Ar­vestades seda, mida olen näinud Brüs­selis ja Luxembourgis, oli see väga rahumeelne.

 

Aga miks talumehed tulid Toompeale?

 

2007. aasta oli põllumehele väga hea, sest viljahind oli neli ja pool kuni viis krooni kilo. Rapsi müüdi 7-8 kroo­ni kilo. See andis signaali, et põlluma­jandustootmine on kasumlik, sellega ta­sub tegeleda. Ka piimatootmises olid tulud ajalooliselt kõige paremad. Ta­lunikud hakkasid investeerima ja te­gid seda umbes kolmandiku võrra roh­kem kui varasematel aastatel. Raha oli tootjal suhteliselt palju, sest 2008. aas­tal avanes ka uus investeerimistoetuste programm. Kõik investeerisid!

2008. aastal jäi aga sissetulek väga nõrgaks, selle aasta andmeid veel ei ole, aga hinnad on olnud madalamad kui mullu. Tootjad on võtnud suhteliselt palju kohustusi laenude ja liisingutega, aga tegelikkuses ei ole piimast või vil­jast nii palju tulemas, kui vaja pankade­le maksta. Piimahind on praegu 2005. ja 2006. aasta tasemel.

 

Nii et põllumajanduses on meil sama­sugune üleinvesteerimise mull nagu kinnisvaras?

 

Ega põllumehed mingis muus majan­duskeskkonnas ei ela. See on arusaa­dav, sest raha ju tuli, kõigil oli selge, et raha nüüd liigub. Piimahind oli üle viie krooni liitrist, selle hinna juures saab­ki investeerida. Tänavu oli piimahind kolm krooni ja 20 senti, praegu vist on küll juba tõusnud kolme ja poole kroo­ni peale.

 

Aga mida põllumehed ostsid, on see kinnisvara või masinad?

 

Teraviljakasvatajale on masinad ühed odavamad ja kergemini tagasiteenitavad investeeringud, aga näiteks teraviljakuivati on hoopis kallim. Trak­tor maksab umbes 800 000, aga kuivati 3,5 miljonit krooni. Kombain maksab 3,5 miljonit, kusjuures kombain on eri­liselt ressurssi raiskav investeering, sest töötab üks kuni kolm kuud aastas. Mõ­ned üritavad teravilja kasvatada nii, et hakkavad rukist hästi vara võtma ja viimases otsas lõikavad rapsi lume pealt. Siis saab kombaini kasutada kolm kuud, aga niiviisi majandamiseks peab olema oma kuivati. Kartulikombain maksab samamoodi 3,5 miljonit krooni. Johannes Valk ostis iseliikuva porgandikombaini, mille hind oli 4,5 miljonit krooni. Seda kõike kasutatak­se ju väga lühikest aega.

Piimakasvatuses on uuendatud 40 protsenti loomakohtadest. Kui Eestis on 100 000 lüpsilehma, siis 40 000 on uutes või renoveeritud lautades.

 

Selle kõige tulemus on siis see, et kuna lätlased pole suurt midagi inves­teerinud, siis on nende piim odavam ja sööb meie piima poest välja, kuigi sa­mas võiks tarbija eelistada kvaliteetse­mat Eesti piima.

 

See sõltub tööstusest ja tarbijast, eel­kõige tarbijast. Meil vastab 98-99 prot­senti piimast kõige kõrgematele kvali­teedinõuetele.

 

Aga hea kvaliteedi pärast on hind nii kõrge, et lehmad sõidavad lõpuks liha­kombinaati.

 

Asja sisu ei ole hinnas. Kujutame ette, et peame Peterburi poodidele pii­ma müüma. Kui tahame sinna müüa, siis kvaliteet peab olema hea. Kauban­dusketi ostujuht ei hakka ostma odavat Valgevene piima, mis Peterburi jõudes on hapuks läinud. Selle asemel valib ta Eesti piima, mis seisab külmikus nädal aega joodavana.

Kvaliteet on alati oma kauba müü­mise eelduseks, piima ei saa müüa, kui see pakis enne koju viimist muredaks läheb. Kvaliteeti investeerimine oli pa­ratamatu, iseküsimus on see, kas inves­teeringuid oleks saanud teha pikema ajavahemiku jooksul. Praegu on palju­del põllumajandustootjatel investeeringukulu liiga suur.

Minu arvates üleinvesteeritud ei ole.

Eestis on teravilja all umbes 360 000 hektarit maad. Üks kombain, mis suu­dab koristada 1000 hektarit, maksab umbes neli miljonit krooni. Meil oleks vaja 360 ülivõimast kombaini, mis amortiseeruvad 10 aastaga. Seega oleks vaja iga aasta osta 36 sellist võimast kombaini.

 

Nõukogudeaegse Nivaga saab ja ka koristatakse siiamaani vilja...

 

Igaviisi on võimalik. Kohvi saab ka teha tänapäevase masinaga või hoopis lõkkel plekkämbris keeta. Küsimus on, et kas saad asja, mida tahad. Nivaga on võimalik koristada, aga kaod on suu­red ja töömugavus olematu. Kas Nivaga töötaval mehel järeltulijaid on, kes on valmis selle masina rooli istuma?

 

Peaks ostma 36 uut kombaini aastas, aga...

 

2008. aastal võib-olla osteti 10 uut kombaini.

 

Nii et me investeerime põllumajan­dusse pigem vähe kui ülemäära?

 

Kui kogu riik võtta, siis väga suure tõenäosusega investeeritakse vähe.

 

Aga kui üks kombain koristab 1000 hektarit, see tähendaks ka, et talud peavad olema vähemalt 1000 hekta­rit suured.

 

See oleks väga normaalne. Kui mi­nul oleks võimalik 1000 hektarit tera­vilja kasutada, siis see tasuks juba ära. Põllul saab liikuda kuuemeetriste agregaatidega, võib tegutseda kiiresti ning sellest tuleb efektiivsus ja madal oma­hind.

 

Tegelikkus on see, et paljud majapida­mised on väga väikesed.

 

Ma arvan, et vähem kui 300 hekta­rit vilja ei tasu üldse kasvatada, sellega ei toida end ära. Paarikümnel hektaril viljakasvatamist ei saa nimetada talupi­damiseks. Minu arvates peaks iga põl­lumajandustootja mõtlema, kuidas tee­nida endale soovitud aastapalk. Pole tähtis, mida teha, vaid kuidas teenida välja soovitud summa.

Näiteks ühest lambast saab tulu 1000 krooni. Kui selle taluniku eesmärgiks on teenida 150 000 krooni aastas, siis peaks ta müüma 150 lammast aas­tas. Talled sünnivad paarikaupa, selleks peab olema 80 utte põhikarjas. Aas­tast lammast on kõige parem müüa, sel­le eest saab 1000 krooni, vana lamba eest nii palju ei saa. Järelikult ühe ini­mese aastapalga saamiseks peab ole­ma 230-250 lammast. Aga sealjuures on vaja veel sööta, loomaarsti ja lauta. Te­gelikult on 150 000 krooni teenimiseks vaja 500pealist lambakarja.

 

Kas Eestis on üldse nii suuri karju?

 

On. Rein Kilk on näiteks selle pähk­li suutnud läbi hammustada, et suu­re karja puhul saab ta ka töölisele palka maksta. Aga paljud lambakasvatajad üt­levad, et me sõltume 80kroonisest ute-toetusest, mida riik maksab.

Põllumajandustootmine muutub ka­sumlikuks mingist punktist alates. Kui talunikul on 20 hektarit maad, siis peaks ta võib-olla kasvatama teravilja asemel kartulit, siis teeniks ta oma aas­tapalga.

 

Kui meeleavalduse juurde tagasi tulla, siis talunike mure põhjuseks on see, et rahavood ei kata suurte investee­ringute kulusid. Kuidas seda problee­mi lahendada?

 

Raske aeg on vaja üle elada. Põllu­majandustootjad on ka pankadel suh­teliselt head kliendid, sest halvaks läi­nud laene on suhteliselt vähe. Samas kui Eestis on umbes 2000 tõsisemat põl­lumajandustootjat, siis maksuvõlgadega on umbes veerand neist.

Ma arvan, et toiduhinnad hakkavad tõusma ning siis on talumehel raha ka pankadele ja riigimaksude tasumiseks. Toiduhind maailmaturul on juba tõus­nud, seega on lootust, et põllumajan­dusse hakkab raha tulema.

 

Arvestades meie riigieelarve seisu, siis pole valitsusel võimalik põllume­hi toetada.

 

Tugi ei pea olema rahaline. Riik teeb ju praegu vastupidiseid otsuseid, kui nõuab jõuga ettevõtjailt makse või tõstab kütuseaktsiisi, millega põlluma­jandustootjate kulutusi suurendatak­se. Tingimata ei pea andma otsetoetusi, võib näiteks makse ajatada. Küsimus on lõpuks selles, et millega saab riik aidata. Vähetähtis pole ka inimeste veenmi­ne. Paljud arvavad, et Eesti piima ostes ei jõua toetuskroonid hiidlasteni. Mina küll usun, et toetus jõuab Hiiumaale.

2007. aasta andmeil oli Eesti toetus­te poolest euroliidus eelviimane, kõi­ki toetusi arvestades maksis Eesti toona 2382 krooni ühe hektari põllumajan­dusmaa kohta. Soomes samal ajal maks­ti 14 094 krooni.

Seejuures on mul küsimus, et kas see, et Eesti talunikul on raske, on ootuspä­rane või on see midagi erakorralist.

Meil ei ole midagi võrrelda, kui meid kõrvutada Soomega. Statistiliselt ei saagi Eesti taluniku olukord olla väga hea, sest toidukaupu müüme ühel ja sa­mal turul.

 

Nii et valitsuse poliitika muudab olu­korra põllumajanduses veelgi keeru­lisemaks - toetused on väiksed, nüüd tuleb lisaks diislikütuse aktsiisi tõus.

 

Ma saan valitsusest aru. Samuti saan aru päästetöötajatest. Mu õde on näi­teks Prantsuse lütseumis õpetaja. Lüt­seumi õpetajad jätavad iga kuu ühe päevapalga koolile, et maksta ära elekt­riarved. See ei ole normaalne, sest õpe­taja 8000-9000kroonine palk pole era­korraliselt suur. Selle taustal arvan, et põllumajandustootjad on üle piiri läi­nud. Põllumajandustootjad ütlevad, et pange raha juurde, aga nad oleks või­nud öelda, et andke meile ajutine maksuvabastus, sest meil on praegu raske ja 2010. aastal hakkab taas raha liiku­ma. Pigem võiks põllumajandustoot­jad soovida pikaajalisi muutusi toetus­te suurendamise nimel. 2007. aastal sai Läti põllumees 500 krooni rohkem toe­tusi kui Eesti ametivend.

 

Kas viie või kuue aasta pärast võiks Eestis makstavate toetuste määr olla võrreldav Soomega?

 

Praegused toetused on arvestatud saakide järgi. Arvutusvalem on lihtne: kogu riigi põllumajandusmaa on korru­tatud 66 euroga, ja see omakorda kor­rutatud saagikus hektari kohta. Meil on siis 800 000 hektarit korda 66 eurot korda 1,9 tonni teravilja saaki hek­tarile. Sellest tuleneb Eesti eelarverida. Hollandis on umbes 2 miljonit hektarit põllumajandusmaad, sest metsa peaaegu pole. Saagikus on kaheksa tonni, seega nende toetus on neli korda suurem kui meie oma.

Euroliit kaitses esialgu oma tur­gu tollidega, toiduhind oli kõrge, kuid ühel hetkel leiti, et toiduhind tuleb viia maailmatasemele, tollid kadusid, aga selleks, et põllumees tulu saaks, tuleb talle hinnavahe toetusena välja maksta.

Nüüd on nii, et toetus ei sõltu too­dangust ega maakasutusest. Praegu makstakse uutes liikmesriikides toetust hektari eest hoolimata sellest, mida seal kasvatada. Meie seisukoht on, et maa korrashoiu kulu on kõikides uutes liik­mesriikides ühesugune. Uus eelarveperiood algab 2014- aastast ja praegu käib vaikne diskussioon, kuidas tulevikus toetusi jagatakse.

Küsimus on nüüd selles, et mille eest on maksumaksja nõus maksma. Põllu­majanduspoliitika muutub, aga läbirää­kimiste tulemus on ettearvamatu.

 

Kui meie peamise vestlusteema juurde tagasi tulla, siis otsene rahulolema­tuse põhjus on rahapuudus, aga pigem on põhjuseks eksistentsiaalne hirm, sest talunikud saavad ka ise väga häs­ti aru, et väikesed talud, kel pole raha investeeringuiks, lähevad pankrot­ti või neelatakse suuremate tegijate poolt alla.

 

Paljud saavad sellest aru ja põllu­majandusettevõtete koondumine käib. Väikesi' karju vähendatakse kõige kiire­mini. Paljudele ongi küsimus selles, et nad on teinud terve oma elu seda tööd, aga ots otsaga nad kokku ei tule ning peavad hakkama tegema midagi muud.

Hiljaaegu kuulsin ühe mehe suust, et koos vennaga sai ta talumaad tagasi ja nüüd kasvatavad nad seitsmel hektaril teravilja. Mina ei kujuta ette, et nii väi­kesel pinnal saab talu pidada.

 

Mina kujutan küll ette. See on või­mas tunne, kui künnad, külvad ja vili sirgub.

 

See on hea tunne tõesti, sellele ma vastu ei vaidle. See tunne ajabki põllu­mehe kevadel külvama ja annab rahul­olu hinge, kuigi rullpüksid on jalas ning ühtegi senti taskus ei ole, sest viima­ne raha läks traktorile kütuse ja väetise ostmiseks. See on teistmoodi rikkus.

Ma ise kasvatan vilja 200-250 hek­taril ja rikkaks sellega ei saa. Pigem on see minu jaoks kallis hobi. Seits­mel hektaril vilja kasvatamine on sama, mis aias hargiga maad kaevata. Ise­gi 200hektarine talu ei anna inimesele põhisissetulekut. Kui ma tahaks tõsiselt tegeleda, siis on mul kaks valikut. Ot­sida maad juurde ja kasvada vähemalt 500hektariseks, siis saab suurema saa­gi ning kasutada paremat tehnoloogiat. Teine variant on vahetada kultuuri. Kartuli kasvatamine tasuks end juba sel pinnal ära. Põllumees peab otsustama ja valima, mis annab talle sissetuleku. Võib-olla on viiel hektaril maasikaid kasvatada sama tulus kui 200 hektaril vilja. Mõtteviis peab minu arvates põl­lumajandustootmises muutuma.

Autor: Andrus Karnau

Allikas: Postimees, Otsustaja

 

Liitu infokirja listiga

Hinnakataloog struktuur kaart2

Põllumassiivide veebikaart

Infokeskus bronn-vaike Arvamuse bänner