Hästi tehtud!

Läinud aastal noore loodustaluniku auhinnaga pärjatud Paali talu perepoeg Argo Hein (36) hooldab Matsalu rahvuspargis poollooduslike koosluste ala ehk rännanute, mille suurus ulatub üle kahesaja hektari. Rannakarjamaade hooldamisel aitavad teda ema-isa ja enam kui 150 herefordi tõugu lihaveist, kirjutab Rain Uusen.

Lühidalt öeldes on loodustalunik selline talunik, kes oma iga­päevatöös ja talu majapidami­ses järgib ümbritseva keskkon­na eripära ja talupidamise koos­mõju loodusega. Vähemalt nii selgitab loodustalunikuks ole­mist Läänemaal asuva Paali ta­lu noor peremees Argo Hein ise, kes selle tiitli suhteliselt juhus­likult pälvis.

«Ega ma ise end varasemalt loodustalunikuks osanudki ni­metada,» räägib mees. Kui Ees­timaa Talupidajate Keskliidust konkursi «Eesti parim talu 2009» þürii tema õuele tuli ja talu, karjamaad ning loomad kriitilise pilguga üle vaatas, oli see Heinale endalegi üllatuseks. Küllap siis keegi, kes perekond Heina pühendunud tegevust aastate jooksul märganud oli, nad ka konkursile üles andis ja Õigesti tegi - nii Argo Hein pa­rima noortaluniku tiitli omani­kuks saigi.

«Paali talu asub Matsalu rahvuspargi territooriumil,» seisab 2009. aasta konkursiülevaates. «Talu noor peremees Argo Hein hooldab oma herefordikarjaga suurt osa Matsalu väär­tuslikest pärandkooslustest ning panustab ka maastikuhoidu laiemalt,» jätkuvad vaid kiidusõnad. «Tema karjamaad on korras ning sama kehtib talusüdame kohta.»

Rannaniidud koduks lindudele

Kas loodustaluniku tiitel on staatuse sümbol või pigem ko­hustus, küsin Heinalt nüüd, kui tiitli saamisest on tükk aega möödas. «See on lai ja raske mõiste,» ohkab noor talunik ja püüab selgitada, et ega ranna­äärseid põliseid karja- ja heina­maid muud moodi hooldada ju saagi kui et looduslikult. Nimelt on poollooduslikud alad kaitse all ja seetõttu tohibki põliseid rannakarjamaid ja -heinamaid vaid loomade kar­jatamiseks ja heina tegemiseks kasutada. Põldu sellisele alale teha ei saa, selgitab mees. «Väe­tada või künda neid maid ei to­hi.» Aga sellel kõigel on põh­jus.

Luha- ja rannaniitude hool­damine toimub looduskaitsjatega koostöös seetõttu, et neil aladel toimub lindude pesitse­mine ja seega on oluline rändealad igati korras hoida, mitte lasta võssa kasvada. Rannaniitudel pesitsevad väiksemat sor­ti tiivulised, kes oma igapäeva­elu korraldamiseks vajavad madalmurust ala, et linnupere eest hoolt kanda, vette sulpsata ja toitu otsida.

«Kui võsa ja roog peale kas­vavad, pole lindudel enam kus­kil pesitseda,» räägib maamees linnamehele. «Väiksemad lin­nud tahavad pesitsemiseks korralikult hooldatud rannaala. Võsa ja puud annavad suure­matele lindudele kohe ka või­maluse rannaniitudel pesitsevaid väiksemaid linde varitse­da.» Selge nagu vesi.

Kuigi rahvuspargis talu pi­damine nõuab rohkete seadus­te, määruste ja muude nõuete järgimist, ei kujune see siiski kantseleitööks, kinnitab Hein veenvalt. «Mina teen ikka nii, nagu arvan, et on õige ja vaja­dusel kontrollin seadustest järe­le,» räägib ta ja kiidab keskkon-naametnikke, kes aasta-aastalt järjest koostööaltimaks on muutunud ning nõuga igati kaasa aitavad. «Müüdid kurjadest keskkonnakontrollidest, kes käivad ja õiendavad, ei pea ammu enam paika,» muigab peremees Hein.

Tema sõnul koosneb loodustaluniku igapäev kümnetest ja sadadest pisikestest, kuid olu­listest asjatoimetustest ja nõu­ded on ainult väike osa sellest -tuleb vaid loodusega kooskõlas elada.

Loodustaluniku auväärt tii­tel motiveerib vaid süvenenumalt seda rida edasi ajama ja looduse heaks veelgi rohkem tegutsema.

Kui loodustalunik looduse­ga ühte rütmi hingata püüab, siis loodus ise talutöödega alati samas rütmis ei käi, selgitab ta­lumees neid probleeme, mis iga teistki talunikku aastast aastas­se vaevavad, keda rohkem ja ke­da vähem.

Kord segab talutöid vihm, siis jälle merevee tõusud ja mõõnad. Kui on ikka märg aas­ta, pole heina võimalik kuidagi teha ning sellisel juhul pole loodustalunikul muud lahen­dust, kui hooldusniiduk kuuri alt välja ajada ja rannaniidud niisama üle käia, kuna võssa ja roogu ei tohi niite lasta kasva­da. «Selles mõttes peab oma töös olema ehk tavatalunikust enam võimeline loodusjõudu­dega kohanema ja leppima,» ar­vab Hein.

Talu töörütm on aga pea ka­hekümne aastaga pererahval niivõrd käppa saadud, et valmis ollakse kõigeks. «Põllumaadelt saadav saak ja tulu oleks ehk tõesti suurem ja kultuurkarja-maadki annaksid ehk rohkem katet,» arutleb Hein, kui talt kü­sin, otse ja linnalikult, et kas ta­sub siis loodustalunikuna ikka rahmida. «Samas loomade juurdekasvu poolest olen mina kindlasti võidumees,» ütleb ta võidukalt ja juba rõõmsamalt.

«Mina olen selle taluga seotud, siin kasvanud – sellises kohas ma juba kord elan,» lisab mees, et elu tuleb ikka kodukoha järgi sättida. «Kodutalu asukoht on mulle selle loodustaluniku tee määranud, järelikult peab see õige tee olema.»

Hein võtab aga oma arutlu­se lühidalt ja konkreetselt kokku: «Ma ei hakka kuskile koli­ma ega elukohta vahetama või tööd otsima,» ütleb ta konkreet­selt. Talu töötab, toidab ja talus elavad inimesed on rahul ning õnnelikud.

Õnn arenes tasapisi

Kui kolhoosiaeg otsa sai ja sellega ühes ka loomad, algas rannakarjamaade järkjärguline roogukasvamine. Sellega tuli midagi ette võtta, meenutab Hein, kes vanemate kõrval aas­tate jooksul taluperemeheks kasvas.

Eestlaslik jonn mitte nii lihtsalt millegi muuga tegelema hakata viis Heinade pere karja­tamise juurde kiiresti tagasi.

Asjalikke soovitusi ega nõu­andeid polnud aga 90ndate al­guses kelleltki eriti küsida ja nii kippus külarahvas Heinade kindlameelse, kuid nende arvates hulljulge otsuse peale pigem imestama. «Paljud uskusid, et oleme ikka päris ära pööranud,» muigab mees nüüd tagantjäre­le keerulisi ja raskeid aegu mee­nutades.

Kõigepealt võeti kasvatada ja karjatada ðoti mägiveised, nende kõrvale lisandusid samm-sammult ka herefordid.

Talu suurendamine ja aren­damine võeti ette täpselt selliste sammudega, kui see pererah­vale jõudumööda oli ja nii saa­di, ikka sõbralikult jonnides, keerulised ajad üheskoos seljatatud ja lõpetamise mõtted peast pühitud.

«Kui praegu neid alasid vaa­data, siis on endal ka hea tunne,» ütleb noorperemees rahul­olevalt. «Rannaalad on puhtad ja miljonivaade merele on sa­muti olemas.»

Herefordid, kes nüüd Paali talu põhiasukateks, on pereme­he sõnul vähenõudlikud loo­mad. «Neid on oluliselt lihtsam pidada kui selliseid lihaloomi, kes annavad küll liha rohkem, aga tahavad selle võrra rohkem ka tööd, vaeva ja nuumamist.» Tänu herefordidele on aga suur osa Matsalu rahvuspargi rannaniitudest ja rannakarjamaadest hooldatud ning pererahval jääb aega ka muudeks talutöödeks. Talu üldist hooldatud väljanä­gemist tõi esile ka juba eespool mainitud þürii.

«Talu südame moodustab avar uus puitvoodriga elumaja, mida ümbritseb korras aed,» võivad konkursikokkuvõttest lugeda need, keda tallu külla pole veel kutsutud. «Ka tehnikakuur on korralik,» kiitsid þüriiliikmed toona ja olid tänuli­kud talu juurde viiva renovee­ritud tee üle.

Kuigi Paali talu herefordid kasvavad igati mahedalt ja annavad tunnustatud maheliha, tuleb praegu viia loomad siiski tavapärasesse tapamajja, segi kõikide teiste veistega, kes nii mahedalt ei kasva. Miks?

Hein selgitab hea meelega. Kuigi maheliha kilohind on turul tavalihast kõrgem, sööksid transpordikulud võimaliku ka­sumi kiiresti ära.

«Hetkel on maheliha osa­kaal turul ikka väga väike,» jät­ab mees. «Kui ka tahetakse maheloomi, siis tahetakse neid paari looma kaupa ja aasta rin­gi.» See tähendab aga väheste loomade nimel suurte transpor­dikulude katmist. Lihtsam ja kasumlikum on kõik loomad korraga tapamajja viia.

Tapamajad asuvad üldjuhul suuremates keskustes, kuhu on pikk teekond. «Kui oleks mulle lähemal selline tapamaja, mis vaid maheloomi vastu võtaks, siis oleks see igati tervitatav,» viskab Hein kinda õhku ja loo­dab, et keegi selle ka kinni püüab.

«Ehk mõne aasta pärast hak­kab see asi arenema,» jagub Heinal lootust samavõrd, kui 90ndate keerulistel aegadel. Ta selgitab, et mahekarjahuvilisi tekib järjest juurde, seega on vaid aja küsimus, mil turul mahelihale parem pakkumine ja suurem nõudlus tekib. Siis saaks mahering nii-öelda täiuslikuks - mahedalt ja keskkonda sääst­valt kasvavad loomad jõuaksid mahelihana ka toidulauale.

• Poollooduslikud ehk pärandkooslused - puisniidud, loopealsed, lammi- ja rannaniidud - kuuluvad Eesti looduslikkuste hulka. Neid on kasutatud aastasadu heina- ja karjamaadena ning neile iseloomulik taimes­tik säilib ainult siis, kui jätkub nende traditsiooniline hooldamine (niitmine ja karjatamine).

• Poollooduslikke kooslusi ohustavad liiga intensiivne majandamine (heintaimede külvamine, väetamine), aga ka hooldamata jätmine.

• Kui mereäärsetel aladel kaovad karjatamine ja niitmine, kaovad ka rannaniidud ja alad võsastuvad. Rohke väetisekasutuse tagajärjel hakkavad need kuivama ja roogu täis kasvama.

• Alates 2007. aastast on võimalik poollooduslike koosluste hooldamise eest taotleda toetust. Toetust võib taotleda keskkonnaregistrisse kantud poollooduslikele kooslustele, mis asuvad Natura 2000 aladel. Taot­letava ala minimaalne suurus peab olema 0,1 hektarit.

• Poollooduslike koosluste hooldamiseks eraldatava toetuse eesmärgiks on tagada, et Natura 2000 aladel asuvad poollooduslikud kooslused jääksid püsima.