Külaelu arendamine

Eesti külalaelu iseloomustab hõreasustus, mis on iseloomulik kogu Eestile. Kui suurimas linnas Tallinnas elab 30% Eesti rahvastikust, siis Eesti 4433 külas elab vaid 20% elanikest. Madala asustustiheduse tõttu eriti maapiirkonnas ei tasu teenused ära ning maapiirkond alalise elukeskkonnana on väheatraktiivne. Elukvaliteedi parandamine (sh infrastruktuur, teenuste parem kättesaadavus) on maaelanike arvu säilimise ja kasvu seisukohast olulise tähtsusega.

Viimastel aastatel on suurenenud mittetulundusühingute (MTÜ) tähtsus - need ei ole enam muude sektorite kõrval marginaalsed ühendused. Kindlasti peaks mittetulunduslikku majandustegevust soodustama, et anda kolmandale sektorile suuremat iseseisvust. Need tegevused seovad inimesi ka rohkem kodukohaga. Küla sotsiaalse infrastruktuuri parandamise seisukohalt on oluline eelnevate programmide raames alustatud, külaelanike ühiseks tegevuseks mõeldud ühiskondlike ehitiste ja muude rajatiste kordategemise jätkamine. See suurendab elanikkonna võimalusi teha koostööd ning korraldada ühisüritusi, võimaldab ligipääsu informatsioonile, parandab küla välisilmet ja üldist elukeskkonna kvaliteeti. Kultuuripärandi väärtustamine suurendab elukeskkonna atraktiivust ning kogukond saab selles osas oma õla alla panna.
Külaelu arendamise toetuse eesmärk on toetada maapiirkonna elukeskkonna ja kultuuripärandi säilitamist ning sotsiaalse infrastruktuuri arendamist. Toetus on eelkõige mõeldud mittetulundussektorile, kuid samuti saavad toetust ettevõtjad, kes arendavad avalikuks kasutamiseks mõeldud objekte.